Artikkel “Eesti raamatumüüjad USAs: tuleb rinda pista ka püssimeeste, koerte ja iharate pereemadega!” ilmus 2016. aasta 28. septembri Õhtulehes

Eesti raamatumüüjad USAs: tuleb rinda pista ka püssimeeste, koerte ja iharate pereemadega!

“Päike paistab, on palav nagu kõrbes. Käid ukselt uksele ja mõtled, et tahaks veepudelit täita. Tööpäev kestab umbes 13 ja pool tundi ja sa oled kogu selle aja üksi,” kirjeldab Annika Nilson, kuidas ta Ameerikas raamatumüüjana ustele koputas, vahel pisaradki mööda põski alla voolamas. Ometi läks ta aasta pärast jälle ookeani taha, et kõik uuesti läbi teha. Annika on üks sadadest Eesti üliõpilastest, kes on käinud raamatumüüjana USAs ennast ületamas ja seiklemas.

Täpsemalt käivad õppurid suviti Ameerikas pakkumas hariduslikke raamatuid ja seda Southwesterni raamatukompanii ehk SW kaudu. Raamatute hulgas on nii õpikulaadseid materjale gümnasistidele kui ka entsüklopeediaid lastele. USAsse jõudes tuleb müüjatel leida kõigepealt perekond, kelle juures elada. Sõidu- ja elamiskulud tuleb noortel kanda ise, kompanii neid ei hüvita. Töötada tuleb kuus päeva nädalas ja vähemalt 13 tundi päevas.

Viis raamatumüüjat rääkisid Õhtulehele, mida nad enda kogemusest õppinud on ja milliseid seiklusi neil Ameerikas ette tuli.

Karel: läksin raamatumüüjaks venna eeskujul

Kolm raamatumüügisuve läbi teinud Karel Tiigemäe (23) läks Ameerikasse venna eeskujul. “Kui pärast ajateenistust ülikooli astusin, tuli vend parasjagu Ameerikast raamatuid müümast tagasi. Mind köitis see, kui palju oli ta selle suvega muutunud – tema suhtlemisoskus oli täiesti teisel tasemel, ta oli palju aktiivsem, julgem ja positiivsem inimene,” meenutab Karel.

Nooremehe sõnul ei olnud tema jaoks raske see, kui inimesed keeldusid raamatuid ostmast, vaid katsumus oli pigem see, kui vahepeal polnud inimesi kodus ja pidi pikalt üksi olema. “Kuna olen inimtüübilt analüütik, siis hakkan sellistel hetkedel liigselt mõtlema ja analüüsima eelnevaid müügiolukordasid ning ei keskendu hetkeolukorrale. Eelneva olukorra analüüsimine ei anna midagi, sest see on minevik. Pigem tuleb keskenduda sellele, et praeguses olukorras endast parima annan,” on Karel nüüd targem.

Pärast esimest müügisuve otsustas ta tagasi minna, kuna oli raamatuid müües palju iseseisvamaks saanud. Karel mõistis, et tal on SWs veel palju õppida. Lisaks meeldib talle mitmekülgne kuid ühtehoidev kommuun. Kareli viimase suve kasum pärast kulutuste mahakandmist oli umbes 3000 dollarit.

Mari-Liis: kliendi sõber võttis kogemata mu jalatsid kaasa

Mari-Liis Tommula (21) räägib, et teda paelus raamatumüügi juures kõige rohkem võimalus iseenda ja inimeste kohta rohkem teada saada ning maailma avastada. Müügisuvede jooksul on tema sõnul olnud kõige raskem toime tulla väsimuse ja koduigatsusega.

Naljakaid juhtumisi on sarnaselt teiste raamatumüüjatega Mari-Liisilgi palju ette tulnud. “Kõige paremini on mulle meelde jäänud kord, kui istusin ühe emaga maas, näitasin raamatuid ja kui oli aeg lahkuda, ei leidnud enda jalanõusid üles. Selle ema sõber oli pidanud neid oma naise omaks ja need kaasa pakkinud ning minema sõitnud. Õnneks polnud pereema sõber jõudnud kaugele sõita ja sain jalanõud pärast mõningast ootamist tagasi,” meenutab Mari-Liis.

Veel räägib ta, et kui ta autoga ringi vuras, sõitis ta aeg-ajalt mõne posti kõveraks. “Ühel hommikul ajasin piduri ja gaasi sassi ning sõitsin McDonald’si parkla parkimissildile otsa. Kohe korralikult. Üritasin seda sirgeks kangutada, kuid mu jõud sellest üle ei käinud.”

Teine kord oli Mari-Liis parajasti järjekordsele uksele koputanud, kui märkas, et maja ees aknalaual on valge madu. Mari-Liis mõtles, et ehk on rahulikult lebav roomaja pere koduloom, kuid küsis igaks juhuks ukse avanud emalt maole osutades “Kas see peabki seal olema?”

Pereema kiljatas ja lõi ukse raamatumüüja ees kinni. Hetk hiljem tuli ta maja tagaukse kaudu välja ja läks naabrite juurde abi kutsuma. Mari-Liisil ei jäänud muud üle, kui oma visiitkaart jätta ja edasi minna.

Mari-Liisi kinnitusel saab raamatuid müües palju kogemusi ja oskusi, mida on ka igapäevaelus vaja. “Olen õppinud inimesi paremini lugema, olema parem kuulaja ning end võõraste seltsis mugavamalt tundma.”

Annika: kliendid pakkusid mulle kingiks jalgratast

Annika Nilson (30) pakkus USAs raamatuid aastail 2007 ja 2008. “Olin tudeng, kelle elu oli hästi laialivalguv. Käisin ühes trennis kaks kuud, siis tegelesin teise hobiga paar kuud. Tundsin, et mul pole järjepidevust. Mõtlesin, et raamatumüük on metsikult raske asi ja kui ma suve vastu pean, saan öelda, et olen midagi rasket ära teinud,” põhjendab Annika, miks ta SW töölepingule alla kirjutas.

Esimesel suvel raamatumüüjana kasutas Annika transpordivahendina jalgratast. Sõidukoormus oli tema sõnul suur ja ratas läks tihti katki – seepeale pakkusid aga mõned kliendid talle tasuta uut ratast. Samas leidus ka neid, kes lõid ukse tema näo ees kinni ja lubasid politsei kutsuda, kui Annika oma raamatutega jalga ei lase. Mõned söandasid vaid kardina tagant piiluda ega avanud ustki.

Raskustele vaatamata kujunes Annika suvi edukaks. Ta pääses koguni saja parima raamatumüüja hulka, kes tegid tööd esimest aastat. Järgmisel suvel läks Annika taas müüma.

Tulevastele raamatumüüjaile soovitab ta järgida mänedžeride ehk kogenenumate müüjate nõuandeid – küll siis ostetakse ka õppematerjale rohkem.

Tõnu: kõik koerad kergitasid mu koti peale jalga

Tõnu Hiielaid (34) on Ameerikas raamatuid pakkunud tervenisti kümme suve. Ometi ei pidanud Tõnu müügitööd alguses endale sobivaks, vaid tahtis välismaal niisama hullu panna.

Tõnuga on mitme suve jooksul palju nalja saanud. Näiteks meenub talle, kuidas Lõuna-Ohios raamatuid müües pidi ta aina maadlema koertega, kes tema raamatukoti kohal üksteise võidu jalga kergitasid. “Kui see ühe korra juhtus, siis ühegi pesukorraga seda lõhna välja ei pesnud ja kõik koerad olid alati väga huvitatud minu kotist. Pidin kotti vahetama, kummalisel kombel see jätkus terve suvi ja kokku vahetasin raamatukotte kuus korda,” imestab Tõnu veel tagantjärele.

Ühelgi teisel suvel sellist probleemi ei tekkinud.

Et raamatuid müües tuleb ette ka igavamaid hetki, püüdis Tõnu need endale põnevamaks teha, teeseldes näiteks mõnda aktsenti või mõeldes Eesti kohta kummalisi fakte välja. “Mäletan, kuidas palusin ühel Ohio vanaemal üritada mulle selgitada, mis asi on internet, kui ta küsis, kas meil Eestis seda ka on. Ja küsisin hästi palju küsimusi modemipakendil olevate joonistuste kohta. Pisike nali päevas võib teha suure vahe sisse müügitulemustele.

Remo: pereema teatas, et muutsin ta lesbist taas heteroks

Kaheksa aastat raamatumüügiga tegelenud Remo Jõeorg (29) pajatab, et tegi selle tööga algust, kuna tundis Eestis igavust. Ameerika kirevatest suvemälestustest meenub Remole nii see, kuidas ta automootor keset Kansase põldusid kokku jooksis, kui ka pereisa, kes tuli uksele, ühes käes beebi ja teises pumppüss. “Raamatuid ta ei ostnud,” muigab Remo. Õnneks lahenes seik siiski rahulikult.

Üheks humoorikamaks vahejuhtumiks peab Remo aga seika, kui Hawaii üksikema ostis enda üheksa-aastasele pojale raamatuid. Pärast seda kirjutas naine Facebookis Remo emale: “Kahju, et su poeg juba võetud on, ta on niivõrd nägus ja tore. Ma tahan, et minu poeg oleks ühel päeval samasugune!”

Samal ajal avaldas üksikema ka soovi Remoga välja minna. “Kui see hakkas juba pisut ebamugavaks muutuma, kirjutasin, et ta sellise suhtlemise lõpetaks. Ta vastas selle peale, et ära muretse, mulle meeldivad naised, aga nüüd sinuga kohtudes ma ei ole enam kindel, näib, et normaalseid mehi on ka veel maa peal olemas! Tore – muutsin enda olemusega tema orientatsiooni.”

Utah’ osariigis töötades sokutas keegi aga Remo autosse eestikeelse mormooni piibli, kuhu sisse oli kirjutatud: “Remo, loe seda raamatut, see muudab su elu!”

Remo oli juba esimesel suvel nii edukas, et suutis raamatumüügist saadud rahaga järgmise suveni elada. “Olin esimese aasta tudengite kategoorias Euroopas tulemuste poolest teine.”

Kaheksa Ameerikas veedetud suve on Remo meelest tulevikuks võimas vundament. “Ainu-üksi fakt, et olen rääkinud rohkem kui 25 000 inimesega näost näkku ja õppinud mõistma inimesi silmapilkselt, on hindamatu.”

Raamatumüüjad töötavad pea kogu ärkvelolekuaja

Raamatumüüja tööpäev (ja neid päevi on nädalas kokku kuus), algab äratusega kell seitse hommikul, millele järgneb külm dušš ja hommikusöök. Seejärel valmistutakse tööpäevaks: postitatakse eelmisest tööpäevast Facebooki pilte ja planeeritakse ala, kuhu tööle minnakse. Kell üheksa asutakse tööle, kusjuures lõuna- ja õhtusöök on kaasa pakitud.

Päeva jooksul tuleb enamasti rääkida 40–70 inimesega, olenevalt sellest, kui palju maju piirkonnas asub. Kella 21 võib lugeda tööpäeva lõppenuks, kuid visamad töötavad veel kauem. Pärast tööpäeva lõppu tehakse valmis järgmise päeva toidumoon, mõeldakse päeva üle ning sellele, mida ja kuidas homme paremini teha. Kell 23 minnakse magama.

2013. aastal kirjutas Eesti Päevaleht, kuidas sajad tudengitest raamatumüüjad riskivad ületöötamise ja tervisehäiretega. Pikkade tööpäevadega loodetakse tasa teenida raamatumüügisuvega seotud kulud transpordist toiduni. Üleväsimuse tõttu satuvad noored tihti ka liiklusõnnetustesse ja nõrkus, hajevil olek ning unehäiredki on kerged tekkima. Ilmselt just üleväsimuse tõttu sattus 2003. aastal Eesti raamatumüüja Jaan Ameerikas Kansase osariigis liiklusõnnetusse ja hukkus.

Mõned ülikoolid on Southwesternil nende ülikoolilinnakus tudengite värbamise ka keelanud. Näiteks Harvardi ülikool astus sellise sammu juba 1977. aastal. Marylandi ülikool keelas Southwesternil tudengite värbamise 2005. aastal.

top