Artikkel “Kogemus: Raamatumüüjana USAs” ilmus 2016. aasta 4. aprilli Pärnu Postimehes.

Kogemus: Raamatumüüjana USAs

USAs raamatumüüajna töötanud Tõnis Erissaar klientidega.

Raamatumüümisest kuulsin esimest korda, kui olin Tallinna tehnikaülikooli esmakursuslane. Ühel päeval helistati ja päriti mu järgmise suve plaanide kohta.

Küsiti, kas olen kuulnud võimalusest töötada Ameerika Ühendriikides. Teadsin, et lähen juuli alguses Eesti Kaitseväkke aega teenima, seega jäi see telefonikõne lühikeseks.

Algus

Aasta hiljem veel sõjaväes olles ja nädalavahetuseks linnaloaga Tapalt Tallinna sõites helises minu rühmakaaslase Alani telefon ning jutuks tuli taas suvetöö Ameerikas.
Kuulasin põgusalt kõrvalt ja naersin mõttes: Alan oleks viimane inimene, kes inglise keeles raamatute müümisega hakkama saaks. Läks paar kuud mööda, kui ühes metsalaagris nägin Alanit telgis mingeid pabereid
lugemas. Küsisin, kas meil on mingi test tulemas, ja Alan vastas, et see on tema müügitekst, millega ta läheb Ameerikasse suurt varandust kokku ajama. Ma ei tahtnud kõva häälega naerma hakata, kuid usun, et ta tajus minu skeptilist suhtumist.

Mai alguses Kevadtormil märkasin, et Alan loeb jälle mingeid pabereid. Uurisin, millal tal minek on. Lennuk pidi minema päev pärast sõjaväemundri tagastamist. See vastus just ei tõstnud minu usku tema suurde edusse. Kiilakas tugeva aktsendiga tüüp müümas raamatuid Ameerika suurlinnas – sellest oleks minu silmis saanud teha hea komöödiafilmi. See jäi meie viimaseks vestluseks sel teemal, kuni nägin teda uuesti
sügissemestri alguses TTÜs. Minu esimene küsimus oli, kuidas see suur seiklus läks. Uskusin kuulvat mingit lauset täieliku ebaõnnestumise kohta. Ometi oli Alan enda sõnul suvetööga edukalt hakkama saanud ja plaanis uuesti minna. Ta oli USAs endale isegi auto ostnud. Ütles, et sööme mõni päev koolis lõunat ja ta räägib mulle, mida ta tegi. Järgmisel päeval olimegi kooli kohvikus tema suvepilte vaatamas.

Eelmistel suvedel Eestis oli küll lõbus olnud, kuid tundsin, et ma ei arene väga palju, kui samamoodi jätkan. Need võimalused, mida elu pakkus, suurendasid minu huvi. Alan käis välja võimaluse programmist rohkem
teada saada. Jõudsin arusaamisele, et peaksin selle väljakutse vastu võtma.

Alguses oli veidi kõhe sellest vanematele ja sõpradele rääkida, kuid üllatuseks toetasid kõik minu ümber mu otsuseid. Ühtäkki oli sinisilmsest american dream’i taga ajavast Alanist saanud minu mentor.

Raamatumüüjast miljonäriks

2016. aasta suvel olen seitsmendat korda programmis kaasa löömas ja tundub, et hulluks ei pea mind üksnes need, kes ise selles osalevad. Olen nii kaua seda teinud, sest esimese suvega sain aru: saan väga palju
õppida. Boonusena nägin: kui võtta tööd tõsiselt, annab see mulle kiiresti võimaluse vanematest rahaliselt sõltumatuks saada, kusjuures nii, et ma ei pea ülikooli kõrvalt tööl käima. Kui aga teha paremini kui keskmine
tudeng, võin kooli kõrvalt hakata tegelema investeerimisega, mille vastu oli mul huvi juba keskkoolis.

Olen saanud palju uusi sõpru, kelle ambitsioonikus on tõuganud mind mugavustsoonist välja, olen uusi kasulikke oskusi omandanud, õppinud ja end arendanud. Raamatumüük on mulle õpetanud ennekõike kannatlikkust. Edu ei pruugi tulla kohe, kuid kui mitte alla anda, see tuleb. Olen aru saanud, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla, sest mis elus soovid, seda saadki. Ja kui ei saa, järelikult ei tahtnud piisavalt palju. Soovidel ja eesmärkidel on suur vahe.

Hästi palju oleneb eduka müügitöö juures oma suhtumisest. Müügiprintsiibid on väga hästi kasutatavad kõikjal mujalgi elus. 2014. aasta suvel külastasime grupiga Lõuna-Dakotas miljonärist hambaarsti Kevin Hornerit, kes müüs samuti ülikooli ajal raamatuid. Küsisin, kuidas raamatumüük on teda mõjutanud. Ta tõi oma raamatukogust kõige tähtsamad auhinnad – väga hea tööeetika eest suvisel raamatumüügil. Ta ütles, et selle kogemuseta poleks ta kaugeltki nii edukas. Selliseid lugusid on väga palju.

Otsides eestlast

Mida see raamatumüük siis täpselt kujutab? See on USAs juba 19. sajandil alguse saanud üliõpilaste võimalus saada suvel oma ala tipptegijatelt põhjalik ettevõtlus- ja müügikoolitus ning seejärel veeta
suvi USAs reisides, ukselt uksele hariduslikke raamatuid müües ja õpinguteks raha kogudes. Ennekõike on see kõige väljakutsuvam töö, mida üks tudeng võiks teha.

Äratus on kell 7, sellele järgneb kiire külm dušš ja hommikusöök mõnes kohalikus toidukohas. Raamatuid müüakse eramajades elavatele lastega peredele. Edukaks suveks on vaja algusest peale keskenduda päevas 30 esitluse tegemisele. Pärast tööd on kodus natuke aega rääkida perele ja toakaaslasele naljakad lugusid möödunud päevast. Seejärel tuleb panna ennast valmis uueks päevaks. Magama peaks minema kell 23, et välja puhata. Ja nii kuus päeva nädalas. Mäletan, kui Alan neid numbreid mulle tutvustas, võttis päris kõhedaks, sest seda tundus liiga palju. Siiski mõtlesin: nii paljud on sellega hakkama saanud, miks mina ei peaks saama? Olin juba põhikoolist saati suviti tööl käinud ja hommikuti 5.40 ärganud, uskusin, et saan hakkama.

Olen töötanud USAs mitmes osariigis ja elu neis on päris erinev. Üllatusega kogesin esimesel suvel, et kõik inimesed ei räägi inglise keelt ja väga kasulik on teada ka hispaania keelt. Õppisin mõne lause ära ja
sain isegi omajagu Mehhiko taustaga kliente. Leidlikkus ja probleemilahendus on järgmine oskus, mida olen tänu oma suvedele õppinud.

Üks minu väike eesmärk on olnud leida USAst eesti keelt rääkiv pere. Teisel suvel Utah’s koputasin ühe maja uksele ja pereisa küsis, kust ma pärit olen. Öeldnud, et Eestist, tuli vastuseks: “Tere, kuidas läheb?” Seda
küll väga tugeva aktsendiga. Korra käis peast läbi mõte, et olen oma eesmärgi saavutanud, kuid tuli välja, et see mees oli mõni aasta tagasi paar kuud Tallinnas elanud ja oskas ainult mõnda lauset meie emakeeles. Pean tunnistama, et kuue suvega pole ma suutnud eestikeelset peret leida. Jätkan otsinguid.

Olen näinud tudengeid, kellel läheb suveprogrammis väga hästi, ja neid, kes annavad alla ja tulevad varem tagasi. Nagu mainisin, on see kõige raskem töö, mida tudengipõlves teha. Miks annab osa alla ja mis muudab selle ettevõtmise tõeliseks väljakutseks? Suurim väljakutse on suur äraütlemiste arv. 30 esitlusest 27–29 puhul öeldakse ära ja ülejäänud on kliendid. Minagi olen korduvalt mõelnud, miks ma seda teen, kuid teadmine, et edukaks ei saada üleöö, on sundinud edasi minema. Järgmise kliendini. Püsivus on äärmiselt tähtis, kui tahta saavutada üle keskmise tulemusi. Usun, et tudeng teeb meie programmi lõpuni, kui tal pole kujunenud
harjumust alla anda ja kui on hea põhjus, miks anda endast maksimum. Kui eemärk on väga tähtis, tuleb siis varem või hiljem õnn, mis aitab eesmärgid saavutada. Mida rohkem töötan, seda enam õnne minu õuele
jõuab.

top