Artikkel “Mida esimese tudengisuvega peale hakata?” ilmus 3. jaanuari Põlva Koidus.

Mida esimese tudengisuvega peale hakata?

image1

Mina, väikelinna tüdrukuna, polnud selle pealegi tulnud, et mõelda, mida oma esimese tudengisuvega peale hakata. Ühel 2014 aasta suvisel päeval märkasin trennikaaslase puudumist tunnist ning mulle öeldi, et ta läks Southwesterniga Ameerikasse raamatuid müüma.  Ühtlasi oli see mu esimeseks teadmiseks antud programmist. Järgnevate kuudega hakkas mu kõrvu jõudma igasuguseid jutte.

Sama aasta septembrikuus helistas mulle vahva neiu Kerttu ning kutsus mind infotundi. Kuigi saadud informatsiooni põhjal tundus programm tegelikult huvitav ja äge ning täpselt see, mis tooks ellu rohkem värvi, olin selleks hetkeks tugeva eelarvamuse tõttu väga skeptiline ja kindel, et ei taha selles osaleda. Peas keris mõte, et ma ei ole ju müügiinimene. Õnneks ei andnud Kerttu minu suhtes alla ning saime veel paar korda kokku. Rääkisime temaga minu hirmudest läbikukkumise ees ja mis saab siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Kerttu veenis, et kõik sõltub minu enda tahtest ja pingutusest ning jõudsin otsusele, et tahan ennast proovile panna. Kui mitte nüüd, siis millal veel? Minu sõbrad olid ja osad on siiani väga kahtlevad selle programmi osas. Alguses ei olnud ka ema programmis kindel, samas pärast otsuse langetamist ütles ta, et ei kahtle minus ja usub, et saan hakkama kõigega, mida ette võtan. See oli minu jaoks väga julgustav ehhki tollal ma seda välja ei näidanud.

Möödunud suvi oli mul juba teine kord Ameerikas raamatuid müüa. Läksin tagasi tänu esimese aasta vaimustusele programmist ja seiklusterohkest suvest. Mulle tundus, et kui juba esimesel aastal õppisin nii palju, siis huvitav, mida veel need on õppinud ja kogenud, kes seda 8, 9 või 10 aastat on teinud!

Üks suurimaid kogemusi, millest siiani olen õppinud ja miks otsustasin minna raamatuid müüma, on oskus lahti lasta inimeste arvamusest. Ukselt-uksele müümine ei ole kergete killast ja raskeks teeb selle töö tasakaalu leidmine enda sees. Selleks, et raamatumüügis edukas olla, pole vaja hirmsasti kõigile inimestele raamatuid “pähe määrida”, vaid leida need, kes soovivad osta. Seetõttu tulebki päevas läbi käia kümneid ja kümneid inimesi, kellest 80% ütlevad “EI”. Vahel tekkis mul tunne, et keegi ei armasta, ei hooli ja ma olen täiesti väärtusetu ning mõttetu inimene. Mõtlesin, et miks ma siin üldse olen? Sellest hoolimata tuli edasi minna ning leida endas endas need positiivsed küljed, millele toetuda. Southwesterni programmi puhul on väga lahe, et inimesed ümberringi on toetavad ning mentorid aitavd leida endas need ägedad omadused ja isegi kui kaob usk endasse, siis nemad aitavad selle taas leida. Tasapisi õpid ennast ka ise tunnustama. Usun, et inimesed on minu peeglid. Kui mulle tundub, et maailm on tore ja kõik inimesed on imelised, siis peegeldavad nad mulle seda ja kui maailm tundub kuri ning mittehooliv, siis nii ongi. Kõik on kinni minu enda peas. Oluline on väärtustada ennast sellisena nagu olen.

Lisaks on mind alati sütitanud mõte inimeste inspireerimisest ja maailma muutmisest. Tundsin sel suvel igapäevaselt, kuidas muudan inimeste elusid. Erinevalt Eestist, kus oleme harjunud sellega, et õpikud on kättesaadavad kõigile õpilastele, siis Ameerikas paljudes koolides kas puuduvad õpikud või pole võimalik neid koju kaasa võtta. Lisaks on mõnes koolis osad põhiõppeainetest veebipõhised, mille puhul pole õpilastel võimalik saada spetsialisti nõuannetega õpet. Nii aitan raamatumüügiga ühelt poolt nendel lastel saada paremat haridust ja säästa aega koduste töödega, tänu millele saavad nad nautida rohkem ühist aega perega. Teisalt isegi need pered, kes raamatuid ei ostnud, kirjutasid sageli mulle Facebooki, et minu päevane külastus oli justkui killuke päikest nende päevas. Kas pole mitte meeliülendav tunne?

Kõige sügavama mälestuse jättis viimane pere, kelle juures elasin. Suve algul pidasin kõne müügikoolis, kus ütlesin, et me ei lähe ainult raamatuid müüma vaid lähme maailma muutma ja olema heaks eeskujuks kõigile inimestele oma suhtumise ja tööeetikaga. Suve lõpus kirjutas mind majutanud pereema minu postitatud pildi alla, et olin neile väga hea eeskuju ja tänu mulle tahavad ka nemad iga oma päeva muuta eriliseks. See ongi üks põhjustest, miks käin suviti USAs.

Lisaks tunnen, et olen tohutult ületanud oma hirme ja olen väga tänulik nendele inimestele, kes on mind sel teekonnal toetanud. Sellest on kujunenud välja minu mõttemaailm, et kas hirmud valitsevad mind või on minu võimuses neid kontrollida. Tihtipeale jääb palju tegemata tänu hirmule. Kui sellest üle olla ning veel parem kui mõelda, miks hirm tuleb ning sellega tegeleda, hakkab elu pakkuma imelisi võimalusi. Lisaks enesearengule ning müügi- ja suhtluskogemusele, saab raamatumüügis õppida inimestega töötamist, organisatsiooni juhtimist, investeerimist, aja planeerimist, ettevõtlikust ja palju muud. Seda kõike on loomulikult võimalik omandada ka Eestis erinevaid töid tehes, kuid Southwesterni juures võlub mind fakt, et siit saab kõike seda korraga ja nõu küsida on võimalik igapäevaselt väga paljudelt.

Southwesternis olen kohanud ja töötanud koos väga inspireerivate inimestega. Usun, et tähtsaim on olla tänulik kõige eest ning kõik juhtub põhjusega. Tihtipeale me ei väärtusta neid asju või inimesi, kes meie ümber on. Samal ajal mõned teised ehk ei oska unistatagi elust, mida meie elame. Olen aru saanud, et elu on üks põnev mäng ja seda usaldades juhtub täpselt see, mis juhtuma peab. Minu ülesanne on lihtsalt anda endast alati parim. Ei ole olemas läbikukkumisi, vaid on õppetunnid. Uutele väljakutsetele soovitan ma alati öelda “JAH” isegi siis, kui kohe ei teagi täpselt, kuidas midagi saavutada. tuleb lihtsalt keskenduda õppimisele ning selle nautimisele. Elul on pakkuda meile nii palju, kui see lihtsalt vastu võtta!

Loomulikult soovitan ma tudengitel sellesse programmi kandideerida. Usun, et kõigil on siit midagi õppida. Samas pole see kõigi jaoks, kuna programm nõuab väga suurt tahet areneda ja valmisolekut kõvasti pingutada. Ma olen päris veendunud, et kui midagi päriselt tahta, siis kõik on võimalik ning Southwestern on selle saavutamiseks parimaks hüppelauaks.

 

                                        Karmen Tigas
TÜ Geenitehnoloogia tudeng

top