Artikkel “Miljoni dollari naeratusega tüdruk ei tahagi miljonäriks” ilmus 2013. aasta 8. aprilli Ida-Virumaa maakonnalehes Põhjarannik

Miljoni dollari naeratusega tüdruk ei tahagi miljonäriks

vilumetsKunagi Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud Ülane Vilumetsa õnneliku elu definitsioon kõlab nagu raamatust “Söö, palveta, armasta” – rõhuga, et ta elabki seda, mitte ei loe sellest raamatust.

Ligi kümme aastat tagasi ilmus Põhjarannikus lugu “Ülane kasvatas suvel Ameerikas iseloomu”, mis kõneles sellest, kuidas sa vaevalt kahekümneaastasena ülikooli vaheajal USAs raamatuid müüsid. Lugu lõppes sõnadega: “Veel teab Ülane, et järgmisi mägesid oma elus on tal pärast Ameerikas saadud kogemust palju lihtsam ületada.” See ei jäänud sul ju viimaseks korraks end USAs karastada?

Pärast 2003. aastat müüsin veel neli suve USAs raamatuid. Põhiline väärtus ses süsteemis pole raamatumüük ise, vaid see, mida õpid inimeste ja meeskonna juhtimise, enda ja teiste motiveerimise kohta. Värbasin mitu tiimi ja aitasin neil alustada raamatumüüki. Ühel aastal käisime koguni Leedus sealset divisjoni asutamas.

Kõige väärtuslikum kogemus oligi see, et alustasin midagi täiesti nullist – Leedus, kust polnud keegi varem firma Southwestern Company raamatuid müünud. Ükski leedukas ei usaldanud seda – “Mis pagana Southwestern?!” See sarnanes oma ettevõtte alustamisega. Viimasel suvel (2007. aastal) sain hakkama isikliku eneseületusega – müüsin raamatuid rohkem kui kunagi varem, viimasel nädalal tegin kõige parema nädala ja viimasel päeval tegin parima päeva.

Kuidas sind ukselt uksele müügitööks ette valmistati ja kuidas sa ise teisi ette valmistasid – noori, kes on võimelised eskimotele lund müüma?

Eskimotele pole võimalik lund müüa, see on müüt! Mu meelest on võimalik ainult aidata inimestel aru saada, kas nad ise tahavad osta või mitte.

Äsja üks tuttav muljetas Facebookis: “Teate, uskumatu! See ongi päriselt olemas. Raamatute müük USAs. Mõtlesin, et see oli ainult filmis “Müümise kunst” ja tiba ülepaisutatud, aga EI. Istun praegu Olümpia kohvikus ja minu kõrvallauas istub tüüp, kes palkab raamatumüüjaid. Jutt jookseb nagu hernes ja, noh, nii kõvasti, et võimatu on mitte kuulda.”

Paljude asjade puhul, mis on keskmisest keerulisemad, on alati hästi palju skeptikuid ja isegi vihkajaid. Mõned inimesed räägivad, et Southwestern on mingi sekt ja ajupesu. Ja on teised inimesed, kes võtavad kogemusest selle, mida see peaks andma ja õpetama, ning lähevad edasi ja teevad oma eluga midagi väga kihvti! Raamatumüügi edukate vilistlaste hulgas on palju edukaid ettevõtjaid – kaasa arvatud maailma plaaniski innovatiivse ettevõtte Fortumo omanik ja asutaja Rain Rannu.

Pahupool on see, et on palju ka neid, kes ei suuda ennast kokku võtta ja motiveerida, nii et jäävad kompaniile võlgu. See pole töö, kus saad tunnipalka – see on puhtalt tulemustasul põhinev müügiäri. Kui sa ei tee tööd, sa ei teeni midagi, su kulud on suuremad ja sa lõpetad võlgades – mitte ainult vanemate ees, kellelt sa raha laenasid, vaid ka ettevõtte ees. Ja seetõttu on asjal nii palju vihkajaid.

Kujutan ette, et sinu Southwesterni värbamiskoolist oli hiljem kasu, kui olid kinnisvarabüroo Uus Maa personalijuht?

Arvan küll. Sa õpid jälgima inimeste juures seda, mida nad endast räägivad, millised nad enda arust on ja milliseks nad pärast praktikas osutuvad. Oskus näha tegusid sõnade taga on raamatumüügi kaudu tulnud – hiljem värbasin Uues Maas aastaid kinnisvarainimesi ja kui sellelt töölt lahkusin, olid umbes kolmandik Tallinna kontorist minu tibud, minu tööle kutsutud, värvatud ja leitud – väga head inimesed! Ja Uus Maa on üks Eesti edukamaid omal alal.

Southwestern Company pole su ainuke majanduskool.

Tegin vea, minnes õppima Tartu ülikooli rahvamajandusteooriat. Poole pealt vahetasin eriala ja läksin õppima EBSi ärikorraldust. EBSi kohta julgen öelda, et see ongi ainuke ärikool. EBS õpetab kõike seda, mida üks läänelik TOP-äriülikool õpetab – ka suhtevõrgustikku looma.

Millest äri alustav noor inimene peaks lähtuma?

Tuleb teha seda, millesse ise usud ja mis sinu arvates on oluline – ka hingeliselt. Mitte see, mis vaid kõlab perspektiivikalt või on “jube hea võimalus kergelt pappi teenida”. Olen näinud nii palju noori, 20. aastates mehi, kes kukuvad äris läbi just selle pärast, et on haaranud kinni millestki, mis tundub hea idee, aga samas neil pole soovi sellele täielikult pühenduda. Kui läheb raskeks, pelgalt hea võimalus raha teenida enam ei motiveeri.]

Oled ise nüüdseks kolme firma asutaja ja kaasomanik.

Üks neist on ekskursioonifirma Tallinn Traveller Tours, mis korraldab tavalisest giidituurist kardinaalselt erinevaid ekskursioone, kus vahel räägitakse isegi poliitiliselt ebakorrektselt asjadest, mis eestlastele tegelikult hinge lähevad ja mis Eestis tegelikult toimub. Firma korraldab ekskursioone Tallinnas, Lahemaal ja Paldiski ümbruses ning sel suvel alustame mitut uut tuuri – vahest ka Ida-Virumaale – ja näitame tõeliselt huvitavaid asju, mitte klantspilti.

Teine firma annab välja Like A Locali kaarte neljas riigis – Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes -, millele lisandub kohe Saksamaa ja Berliin. Meie kaardid tutvustavad alternatiivsemaid paiku, mis ka kohalikele korda lähevad, ei ole turistilõksud. Kolmas firma teeb mobiiliäppi ja arendab veebi, mis samuti kohalikku koloriiti tutvustab. Kõige suurema potentsiaaliga ongi see veebiettevõtmine.

Reisimine on sinugi stiihia – pole palju neid, kes on külastanud ligi 40 riiki – sh meile väga eksootilisi paiku. Kust sinu rännukirg alguse sai?

Esmalt käisime raamatumüüjatega auhinnareisidel.  Pead reisimise maitse suhu saama, et aru saada, miks sa seda teha tahad. Et sa saad aru: on veel teine, avastamata maailm, mille kohta tahad õppida. Esmalt oled paras turist, kes kõike pildistab ja on veidi totakas – kõik tundub nii teist moodi -, aga siis õpid juba tundma inimesi ja kultuure.

Oled huvitav reisimees, kes käib üksi – ka paikades, mis normaalsele inimesele ohtlikud tunduvad…

Kui käid üksi, oled valmis kogema asju, mida sa ei kogeks koos sõbraga, sest sõber, kellega koos reisid, loob turvalise keskkonna. Sõbraga räägid tuttavatest asjadest ja olukordadest, vastupidisel juhul lased ennast kaasata hullumeelsusesse. Üksi reisides satud uskumatutesse olukordadesse, seiklustesse, mis on äge!

Kui Petrone kirjastus teeks sulle ettepaneku “Minu…” raamatu kirjutamiseks, millest see võiks olla?

Ma ei kirjutaks sellist raamatut, sest ma ei arva, et mul on kellelegi midagi nii palju õpetada. Kõige kauem olengi viibinud USA keskläänes – kõige mõnusamas, igavamas, iganädalase pesapalli ja kirikuga Ameerikas. Lõunas on veel enam redneck‘e, aga ka kesklääs on suhteliselt selline.

Mis on olnud su ekstreemsemad elamused eri retkedel?

Kui reisisin üksi Brasiilias, sattusin väiksesse linnakesse, kus tekkis veekaos. Maalihke tagajärjel lõhkus muda mägedes tammi, mille tagajärjel lõppes linnas vesi. Kogu asi päädis sellega, et linna haaras anarhia – tapeti veemajanduse eest vastutanud mees ja tehti atendaat linnapeale. Oli võimalik aduda Lõuna-Ameerika hinge – kui muud lahendust pole, toome linnapea ohvriks.

Nepaalis tahtsime sõita rahvusparki, mis asus paigast, kuhu bussiga sai, seitsme kilomeetri kaugusel. Autot ei olnud, kõik oli pime – kui päike kell seitse loojub ja elektrit pole, lähevad kõik magama. Üks poiss kutsus enda juurde ööbima paika, mis osutus saraks, kus öösel rotid üle meie sibasid ja mõne sentimeetri kauguselt tõtt vahtisid. Samuti oli meeldejääv piletita rongisõit Indias, kus olime kolmekesi kahe inimese naril.

Üksi reisides liitud teiste üksi reisivate vandersellidega, kellega on sellel ajahetkel tore, huvitav ja vahva koos olla. Näiteks Kolumbias reisisin mõnda aega ühe Kanada raftinguinstruktoriga. Ma kardan tohutult vett ja kõrgust – neid kombineeritult veel eriti. Ta julgustas mind mitmemeetriselt kaljult vette hüppama!

Näiteks Indiast on viimasel ajal tulnud teateid, kui ohtlik on naistel seal maal üksi reisida. Sinu voorust pole ohtu pandud?

Võib-olla see tuleneb naiivsusest, aga ma ei kujuta ette, et minuga saaks midagi halba juhtuda. Ja kui saaks, loodan sellele, et suudan Kohtla-Järve tüdrukuna reageerida ja hammustada kelleltki midagi küljest.

Praegu korraldab Ida-Virumaa noortekogu esseekonkurssi, kus arutatakse, kas noored ikka jäävad maakonda. Kas sina oled Ida-Virule vaid täht, kelle üle eemalt saab uhkust tunda?

Mul on Ida-Virumaa väga südames! Olen siia nii palju inimesi toonud – palju rohkem kui riiklikud institutsioonid siia turiste suunavad. Kõik minu välismaa sõbrad ja Eesti omad on kuulnud minu vaimustunud juttu sellest maakonnast. Viimati avastasin ise Viivikonna, mis ongi kummitusasula. See on nii äge, sellist asja turistide teele tavaliselt ei satu. Mind huvitavad veidi napakad kohad ja ses mõttes on Ida-Virumaa üpris ainulaadne.

Kas oled mõnes paigas ka adunud erilist müstikat ja vahest koguni tunnet, et elasid seal eelmises elus?

Marokos tundsin midagi sellist. Salapära ja nõiduslikkus võlub seal. See on kombinatsioon värvidest, lõhnadest, loodusest ja arhitektuurist. Rätikutega varjatud naised tunduvad nii põnevad ja nii ilusad – versus Lääneriigid, kus pool tagumikku seeliku alt paistab.

Nagu president Ilvese kaubamärk on kikilips, on sinu oma lai, siiras naeratus. Kuidas see juurdus?

Esimest aastat USAs raamatuid müües sai minu hüüdnimeks Tüdruk Miljoni Dollari Naeratusega.  Kui kergitad suunurki kõrvade poole, läheb tuju iseenesest paremaks – aju saab signaali. Alguses tuleb teeselda, lõpuks see ongi sinu reaalsus. Fake it till you make it!

Kas sinu eesmärk on saada miljonäriks?

Ei! Ma olen üsna õnnelik, kui mul on töö või äri, mis pakub piisavalt väljakutseid, keerulisi hetki ja samas küllaldaselt rõõmu. Ja see, et ma saaks kolm-neli korda aastas võtta kolmeks nädalaks aja maha ja minna kuhugi reisima, teha asju, mida ma teha tahan, mis ei sisalda endas luksusjahtide rentimist või golfi, vaid toredaid ja lihtsaid asju – head sööki ja veini ja uusi tuttavaid. Kui ma sealjuures oma ettevõtet piisavalt kasvatan, et see võimaldab mulle paremat elustiili, on see pigem juhus.

top