Artikkel “Minu suveseiklus – Southwestern” ilmus 2016 aasta 16. detsembri Saare maakonna päevalehes Meie Maa.

Minu suveseiklus – Southwestern

Southwesterni suveprogramm on mõeldud tudengitele, et saada rahvusvaheline müügi- ja suhtlemiskogemus ning harjutada kätt ettevõtluses. 

Iga-aastane auhinnabankett, mis toimub novembris, et tudengeid tubli töö eest premeerida. Christin Pass (vasakul) koos oma sõbranna Kaisa Tuisuga, kellega koos nad esimesel suvel raamatuid müüsid.See sai alguse juba 19. sajandi keskpaigas USA-s, esimene eestlane osales programmis 1990. aastal. Nüüdseks on sellest üliõpilaste suveseiklusest välja kasvanud Baltimaade üks edukamaid tudengiorganisatsioone, mille tegevusest on rahvusvahelise elu- ja töökogemuse saanud üle 2000 siinse tudengi. Suveprogrammi raames müüvad tudengid ukselt uksele käies haridusliku sisuga raamatuid.

Mäletan väga selgelt, kui mu enda mentor mulle 2014. aasta novembris helistas ja ma nõustusin temaga kokku saama, hiljem mõeldes, et millesse ma end nüüd mässinud olen. Minu jaoks oli see esimene kord üldse raamatumüügist kuulda ning ma ei teadnud ka ühtegi tuttavat, kes seda varem teinud oleks. Sellegipoolest otsustasin temaga kokku saada ja praeguse hetkeni võin julgelt väita, et see oli otsus, mida ma ei kahetse ning millest sai alguse üks elu muutev seiklus.

Helesinine unistus

Olin äsja Tallinnasse kolinud ja otsisin alati midagi uut ja põnevat ning mäletan, et Southwesterni programm tundus justkui helesinine unistus – töötamine välismaal, uued kogemused, keelepraktika, ägedad inimesed. Juba esimesel kokkusaamisel mõtlesin, et just seda ma olengi otsinud! Pikemalt mõtlemata andsin endast parima, et saada programmi valituks ning enne kui arugi sain, ootas mind ees pool aastat tugevat ettevalmistust, et teha nii vaimselt kui füüsiliselt üks hea suvi.

Ettevalmistustega hakkasin pihta detsembris, kui sain programmi valituks. Kord nädalas sain kokku oma mentoriga ning lisaks toimusid grupiloengud. Läbi sai võetud kõik – kuidas, miks ja mida teha või mitte teha. Räägiti ohutusest, erinevatest müügiolukordadest ja isegi sellest, mida teha, kui hakkab vihma sadama. Kõik oli viimseni läbi mõeldud.

Perele ja sõpradele oma ideest rääkides ei saanud ma suurt tagasisidet – pigem mõned skeptilised kommentaarid ja nagu emadele kohane, oli tunda kerget murenooti. Ema ikka rõhutas, et mõtle ilusti järele, enne kui nii suure otsuse teed ja kas see ikka on õige asi, mida teha. Tagantjärele on kõik väga toetavad olnud. Mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab, kuid see just oligi põnev!

Oma kaks Ameerikas veedetud suve olen töötanud Utah’ ja Minnesota osariigis, elades kohalikes peredes. Tore on näha, missugune see n-ö Ameerika unistus siis reaalselt välja näeb ja kuidas inimesed elavad. Mõlemad osariigid olid väga erinevad. Utah’s töötades seisime silmitsi igapäevase 30 soojakraadi ja kuiva kliimaga, Minnesotas see-eest sadas praktiliselt iga päev ja kliima oli pigem Eestile sarnane.

Suve lõpus oleme koos grupiga alati ka midagi lõõgastavat teinud. Oma esimese suvelõpu veetsin Las Vegases ja New Yorgis ning teise Florida rannas koos teiste raamatumüüjatega. Mõlemal suvel võitsin tubli töö eest ka auhinnareisi Tenerifele. Lisaks reisimisele olen nendest kahest suvest saanud palju uusi kogemusi ja väärtushinnanguid. Eelkõige tunnen ennast kindlamalt inglise keelt rääkides ja üleüldse inimestega suheldes, olgu nad siis omad või võõrad. Üks suuremaid õppetunde minu jaoks on olnud emotsionaalne stabiilsus ning oskus mitte lasta end mõjutada asjadest, mida ma ise kontrollida ei saa.

Tõeline seiklus

Mõlemast suvest tagasi Eestisse tulles olen saanud sõpradelt, perelt ja tuttavatelt hulgaliselt tagasisidet selle kohta, kuidas olen muutunud – ja seda vaid heas mõttes! Hea on kuulda inimestelt, keda tead juba mitmeid aastaid, et oled nende silmis palju positiivsema ellusuhtumisega, asjalikum, julgem, avatum, pealehakkajam jne.
Suvel ukselt uksele käies õpime, kuidas juhtida oma ettevõtet, olla enesekindel, iseseisev, hoida oma kulud ja tulud tasakaalus, ajaplaneerimist, enesedistsipliini ja kahtlemata töökust. Olen erinevaid inimesi kohates ka enda jaoks palju paika saanud – missugune inimene, ema või kaaslane ma tahan olla; olen kogenud palju ka n-ö karmat – tehes teistele head, teevad teised ka sulle head ja loomulikult ka vastupidi.

Olen lasknud paljudel peredel oma südamesse pugeda ja isegi pisaraid poetanud lihtsalt selle pärast, mida vanemad on valmis oma laste nimel tegema. Mäletan üht ema, kes oli vaid nädal tagasi oma abikaasa kaotanud ning pidi üksinda toime tulema suure majapidamise ja seitsme lapse kasvatamisega. Ema oli nõus oma laste heaolu nimel soetama minult raamatud ja tegema tööl lisatunde, peaasi, et lastel läheks hästi.

Suvi on tõeline seiklus – inimesed tahavad sind heast südamest aidata, annavad sulle oma jalgratta või auto, kutsuvad õhtust sööma, pakuvad peavarju ja teevad kõik, et tunneksid end nende kodumaal hästi. Ja on ka neid, kellega suhtlemine jääb püsima ning kes lubavad järgmine kord ise Eestisse tulla või kutsuvad sind uuesti endale külla.

Kunagi ei tea, mis päev kaasa võib tuua. Väga uhke tunne on siis, kui mõni pere arvab ära, et sa oled Eestist ja räägib ise mõne toreda loo seoses Eestiga.
Loomulikult polnud need suved mingi meelakkumine. Tööd tuli teha ja ikka kõvasti ning mugavustsooni võib heaga ära unustada. Päevad algasid meil juba hommikul vara ja efektiivse töötamise eesmärgil lõppesid alles koos pimeduse saabumisega. Tegelikkuses polnud päev üldse pikk, kuna mõttes oli vaid see, et mul on nii vähe aega kõikide ägedate perede leidmiseks. Kõige suurem katsumus on terve päeva jooksul tulla toime iseenda mõtetega ja end motiveerituna hoida. Emotsioonid käisid ikka üles-alla, kuid oluline oli alati edasi minna. Sellest ka kolm põhilist tegurit, et programmis edukas olla – tuleb olla töökas, õpetatav ja suvi kindlasti lõpuni vastu pidada. Just selle koosluse tõttu on igal suvel mitmeid tudengeid, kellel paraku nii hästi ei lähe ja kes programm pooleli jätavad.

Southwesternis õpitut ei ole ma kasutanud mitte ainult suvel raamatuid müües, vaid kõiges, mida elus teen, olgu see siis kool, karjäär, peresuhted, sõpradega läbikäimine või uute inimestega tutvumine. Minu jaoks ei ole see olnud pelgalt suvetöö, vaid koht, kus rakendada oma potentsiaali ja panna end proovile, lisaks olen saanud ka sõbrad kogu eluks.

Olen väga tänulik, et mul avanes võimalus olla osa sellest programmist ning loomulikult kõikidele nendele edumeelsetele ja tublidele inimestele, kes mind sellel teekonnal on aidanud. Kuid mis peamine, tänu Southwesternis õpitule tean, et mis iganes väljakutseid elu mulle pakub, võtan need naerulsui vastu ja annan endast parima, sest õige suhtumisega pole olemas ületamatuid olukordi!

Christin Pass

top