Artikkel “Raamatumüük ja relvad viisid Tartu poisi eufooriasse” ilmus 2017. aasta 3. mai Tartu maakonnalehes Tartu Ekspress

Raamatumüük ja relvad viisid Tartu poisi eufooriasse

Ma poleks iialgi uskunud, et midagi sellist tahaksin teha, aga ühel päeval helises telefon ning minu endine klassivend gümnaasiumist kutsus mind Southwestern Advantage’i suveprogrammi infotunnile.
Juhtusin just väga heas tujus olema ja nõnda nõustusingi kokku saama. Infotund purustas eelarvamused ja müüdid, mida olin varem raamatumüügi kohta kuulnud ning huvi suvetöö vastu aina kasvas. Samal õhtul mainisin kokkusaamist ka emale, kes minu üllatuseks tundus programmist isegi rohkem teadvat ja tõi magamistoast Peep Vainu raamatu „Kõige tähtsam küsimus“ ning soovitas autori elumuutvast raamatumüügikogemusest lugeda.

90% kontrolli

Selsamal õhtul lugesin üle poole raamatust läbi ja peatselt oli siht silme ees. Läibisin kandideerimisprotsessi ja osutusin valituks. Usun kindlalt, et see on parim suvetöö, mida iial teinud olen. Raamatumüük on seiklus, elukool ja uued sõbrad-tuttavad. Siiani pole kuulnud, et kellelgi mu sõpradest oleks huvitavam suvi olnud.
Suvine raamatumüük on eelkõige õpetanud kontrollima kontrollitavaid asjaolusid. Olen kuulnud head ütlust, et elu on 10% seda, mis sinuga juhtub ja 90% seda, kuidas sellele reageerid. Ei saa muuta seda, mis ilm väljas on ja seega ei tasu ka olla mures, kui jaanipäeval ja jõuludel on kraade +5 ja vihma sajab. Samuti ei saa me kontrollida, kui palju või kas keegi ostab raamatuid. Hea tunde saab aga hoopis sellest, kui tead, et annad endast parima ja seda igal juhul.
Oma kolme müügisuve jooksul olen elanud Kansases, West Virginias ja Floridas. Iga osariik on olnud erinev ja seega olen neist kõigist mingi hea oskuse omandanud ja põnevat kogenud. Näiteks Floridas sain õppida, kuidas suhelda edukalt paljude erinevate rahvustega, ja suurendasin oma kuumataluvust. Florida oma mõnusa sooja kliimaga meelitab turiste ja hooajatöölisi üle kogu maailma, samas on ka sageli sihtkohaks Mehhikost, Kuubalt, Tahitilt ja paljudest teistest lõunapoolsematest riikidest pärit inimestele, kes on Ameerikasse elama asunud.

Silme eest kirjuks

Southwesterni suveprogrammi juures meeldib mulle veel seegi, et kui terve suve teevad tudengid kõvasti tööd, siis suve lõpud mööduvad sõpradega reisides, poodeldes ja pidutsedes. Näiteks seekord käisime ära Ameerika kõige lõunapoolsemas tipus Key Westis. Järgmisel päeval avastasime end juba ühes Florida kuurortlinnas Panama Citys, kus sai nautida nii rannamõnusid kui ka ostukeskusi, et oleks koduseid millegagi kostitada.
Kõige ägedam lugu, mis kohe meelde tuleb, juhtus möödunud suvel, kui ühel pühapäeval tekkis võimalus minna laskma. Kohalikul autotöökoja omanikul oli niivõrd kirju kollektsioon tulirelvi, et võttis lausa silme eest kirjuks. Meiega juhtusid koos laskmas olema ka mõned kohalikud tuletõrjujad, politseinikud ja üks Apache’i sõjaväehelikopteri piloot. Päev oli vägev ja koju läksime toakaaslasega mõlemad suure adrenaliinilaenguga.
Kuna näeme igal nädalal nii palju erinevaid inimesi, tekib tegelikult sageli selliseid ägedaid võimalusi, millega Eestis kokku ei puutuks. Naljakas selle loo juures oli see, et järgmisel nädalal sattus üks neist politseinikest minuga kokku keset müügiala. Olin parasjagu potentsiaalse kliendi majas, kui politseiauto peatus ja minu pabereid kontrollima tuli.

Võmm semutses

Samal ajal, kui noorem politseinik tööluba kontrollis, tuli üks vanem ja näiliselt kõrgema auastmega ametivend autost välja, tervitas mind nimepidi ja küsis, kuidas läheb. Olime temaga just päris põneva pühapäeva veetnud, aga teisele politseinikule ja juuresolnud kliendile võis küll üllatav olla, kuidas kohalik politseiülem teab näiliselt suvalist ukselt-uksele-raamatumüügi-kutti Euroopast.
Programmis osalemine on mind kindlasti muutnud palju enesekindlamaks ja otsustusjulgemaks. Julgen võtta riske ja ei karda enam, kui asjad ei lähe päris nii, nagu loodaks. Olen õppinud, et iga vastuvõetud väljakutse on võimalus omandada midagi uut – olgu selleks siis mõni hea oskus eluks, huvitav kogemus või uued sõbrad. Naljakas oli kuulda oma endiselt keskkooliõpetajalt, et ta poleks iial uskunud, et Kristjan mingit müügitööd teeb, ja seda veel mitu aastat järjest ning et ta nüüd veel abiturientidele eesmärkidest rääkima tuleb.

Tüütu tudeng

Kokkuvõtteks arvan, et kõige olulisemad selle töö juures on suhtumine ja töökus. Raamatumüügis kuuleme paljudelt inimestelt, kelle uksele koputame, vastuseks „ei“ – kui seda isiklikult võtta, võib juhtuda, et kaotad usu nii iseendasse kui tootesse ja kaob kogu entusiasm kõvasti pingutada. Tudengid, kellel ei lähe selles programmis hästi, lasevad end mõjutada asjadest, mida tegelikult kontrollida ei saa. Teadsin juba kohe alguses, et selleks, et olla sellises programmis edukas, pean olema võimalikult õpetatav.
Tagantjärele meenutati, et olin kevadel üks heas mõttes tüütu tudeng, kes muudkui küsis küsimusi ja tahtis kõike teada. Sellest oli mulle palju kasu, kuna lõpetasin suve saja parima esimese aasta tudengi hulgas ehk tublima viie protsendi seas. Kindlasti oli kogu pingutus seda väärt ja tunne suve lõpus uskumatult hea.

top