Artikkel “Tutvustades üht eriti põnevat ametit” ilmus 2006. aasta 22. märtsil portaalis Raamatupidaja.ee

Eelmises uudiskirjas ilmus tutvustav lugu Ameerikas raamatuäris „Sixth Chamber“ mänedzherina töötavast Eric Silvernale’st.
Tänane intervjuu on jätkuvalt eriline, sest räägib samuti Ameerikast ja seal töötamisest. Nimelt on viimaste aastate jooksul väga paljud Eesti tudengid, sealhulgas nii Tartu Ülikoolist, Eesti Põllumajandusakadeemiast, Tallinna Tehnikaülikoolist kui ka Tallinna Ülikoolist sõitnud uute kogemuste jahil suviti Ameerikasse raamatuid müüma.
Suvine töö raamatutega ja teisel mandril pole tõenäoliselt just kergemate ja tavalisemate ametite killast. Loo lõpust võite lugeda lisaks ka arvamust kahelt raamatupidajalt – et kas nad üldse on ka kunagi Ameerikas töötamisest unistanud.

„Hommikune luuletus“

“Tere, kuidas läheb? Olen tudeng Euroopast ja olen rääkinud kõikide peredega siin Jacksonville’i, Floridas ja näidanud neile hariduslikke raamatuid ja CD-sid,” kordavad raamatumüügi praktiseerijad oma tervitust ameeriklastele nagu väikest luuletust päevas vähemasti 40 kuni 70 korda. Ukselt-uksele käiva müügimehe amet tähendab Ameerikas ikka ja ainult tööd ning mitte puhkamist. Kuigi tegemised on tõepoolest rasked, võivad edukalt suvise äritee läbinud noored olla uute ja kogu eluks omandatud kogemuste eest tänulikud.

Enne suve ei kujuta ilmselt keegi raamatumüüjatest täpselt ette, mis neid seal täpselt ootab. Samas selle elamuse võrra juba rikkamate tegijate arvates on raamatumüük kahtlemata parim võimalus, kuidas õppida ookeanitagusel mandril näiteks enesemotivatsiooni. Raamatumüük õpetab ka eneseusaldust ja oskust tulla välja igast olukorrast võitjana. Päevaplaan näeb seal välja järgmine: hommikul kell kuus äratus, jooksuga külma duši alla, et vaim kähku virgeks saab. Seejärel sõit hommikusöögikohta, toitev eine ning kell 7.59 tööpostile, et käia kõigepealt läbi need majad, kuhu eelmisel õhtupoolikul sisse ei saanud. 12.30 lõunane võileib, mis kodust kaasa võetud. 17.30 ülevaade tehtud tööst ja plaan, keda õhtupoolikul külastada. 21.31 koputus viimasele uksele ja kell 23.00 rampväsinuna voodisse, et seitsme tunniga koguda energiat uueks tegusaks päevaks. Selline oli raamatumüüja päevaplaan, millest kinnipidamine üks eduka suve garantii.

Noorte tegijate endi sõnul oli kõige olulisem hoida endas üleval positiivset mõtlemist ja tööindu. Isegi siis, kui uks nina ees kinni löödi, tuli edasi minna. Oluline oli õppida igas situatsioonis midagi uut ja head. Paljud tudengid kinnitavad ise suve lõpus, et tegemist pole mitte igava suvetööga, vaid elukooliga.

Väike koduigatsus

Üks stiimul, mis Ameerikasse tööle viib, on kindlasti asendamatu elukogemuse omandamine. Teine ajend, mis Ameerikasse tõmbab, on tublile tööle vastav tasu. Kui seal ikka korralikult ja järjepidevalt töötada, teenib ka head raha, kinnitab Kaido Kubri, USA firma Southwestern Eestis tegutsev tudengimänedžer, kes ise korduvalt suviti raamatumüügiga Ameerikas leiba teeninud.

Kaido, tollane Tartu Ülikooli majandustudeng sai Ameerikasse raamatuid müüma mineku võimalusest teada ülikooli listi kaudu rohkem kui viie aasta eest. Praegu on tema elukogemustepagasis ette näidata viis raamatumüügi töösuve. Esimesel suvel oli ta tavaline müügimees, teisel ja kolmandal aga juba tudengimänedžer, kes pani Tartu tudengitest kokku oma meeskonna ja seetõttu sai ka kõrgemat tasu.

Kui palju teenib raamatumüüja? Kuidas töö, nõnda palk. Näiteks ligi 400-dollarilise raamatukomplekti müügist saab tudeng endale umbes 100 dollarit. Tasu sõltub täielikult läbimüügist, läbimüük täielikult sellest, kui paljudele peredele jõuab tudeng raamatuid tutvustada. Oluline on seega kiirus, mitte “pähemäärimisvõime”, nagu esmapilgul arvata oleks võinud.

Kaido tunnistab, et enne esimest sõitu olid tal väikesed eelarvamused. “Esimest korda Ameerikasse tööle minna oli küllalt hirmutav ja olid omad eelarvamused, mis seal küll kohe ümber lükati. Aga üks otsus, mida juba enne minekut tegin, oli see, et lähen Ameerikasse kogu suve töötama, mitte lõbutsema.” Võõrsil olles kipub loomulikult hinge väike kojuigatsus ning raskemates situatsioonides – näiteks, kui mõni klient rõõmsa tervituskõne vastusena ukse nina ees pauguga kinni lükkab – tahaks Kaido sõnul vahepeal sõpradele helistada, et tuge leida. Samas on väga oluline just nendes „kriisiolukordades“ kindel tahe ja järjepidevus, sest kui üks uks kinni pannakse, siis järgmise kodu ukse taga võib elada pere, kellest saab parim klient.

Triinu Meren, Tartu Ülikooli õigusteaduse tudeng võttis esimest korda Southwesterni programmist osa 2002. aasta suvel. Triinu tunnistab, et esimesel aastal jõudis temani selle tööga teadmine, et kõike on võimalik saavutada, kui ainult ise sellesse uskuda, tööd teha ja aina uusi eesmärke saada.
Raamatute müümine õpetas, et kui üldse midagi elus saada, tuleb eesmärkide nimel tegutsema asuda kohe.

” Üks mu eesmärkidest esimesel suvel oli enesekindlust juurde saada. Varem, kui pidin avalikus kohas esinema, tundsin alati end ebakindlana. Suve jooksul rääkisin üle kolme tuhande erineva inimesega. Iga asi on alguses raske ja harjumatu, sest mõni päev pidin rääkima inimestega, kes olid minust niivõrd palju ilusamad, rikkamad, targemad, ja siis jällegi pidin oskama suhelda inimestega, kellel oli vaid 8-klassiline haridus. Arvan, et oma edaspidises karjääris tuleb see oskus kindlasti mulle kasuks. Mõni päev kujutasin ette, nagu oleksin rahuläbirääkimistel – küll ameeriklaste, prantslaste, sakslaste, inglaste, iirlaste, indialaste, venelaste, poolakate ja mehhiklastega. Suvel tuleb paljude inimestega rääkida, ja mitte alati ei lõppe see „läbirääkimine“ „jah- sõnaga“.

Kokkuvõttes positiivne kogemus

Enamik müügikatseid on siiski tore ja positiivne kogemus. Eriti vahva on noorte raamatumüüjate sõnul näidata raamatuid neis peredes, kus kõik liikmed vanavanematest beebideni kogunevad elutuppa tundmatust Euroopa riigist pärit noort uudistama. Väiksemate laste jaoks on kümnekilose näidisraamatute komplektiga raamatumüüjal tutvuda anda lasteraamatuid, mis toredate värviliste piltide abil õpetavad selgeks kujundeid, numbreid ja lihtsamaid sõnu. Nii mõnelgi pool aitavad lapsed ise läbimüügile kaasa, tutvudes rõõmsal ilmel neile meeldivate raamatutega.

Southwestern’i 150-aasta vanuse firma kaudu müüvadki tudengid otsemüügi teel raamatuid, mis on suunatud ennekõike vanematele, kes on huvitatud oma laste hariduskäigust. Peatootena pakutakse viie-raamatulist komplekti, mis on kokku pandud lihtsustamaks lastel igapäevaste koolitükkide tegemist ning äratamaks huvi pärast keskkooli lõppu kõrghariduse omandamise vastu. Kogu komplekt maksab ligi 400 dollarit, kuid ameeriklaste elustandardit arvestades on see summa nii suurt informatsioonihulka sisaldavate raamatute eest üsna väike.

Vaatamata raskustele, peitub selles töös Kaido Kubri sõnul miski, mis seiklushimulisi tudengeid raamatuid müüma veel mitmeid aastaid tagasi kutsub. Olles esimese suve omapäi hakkama saanud, pakub firma tublimatele võimaluse koos vastava mahuka koolitusega minna tagasi ning panna end proovile ka meeskonnajuhina ehk tudengimänedžerina.

Küsimustele vastab Southwesterni Eestis tegutsev tudengimänedzher Kaido Kubri:

Kas raamatumüügiga saavad tegeleda vaid tudengiseisuses inimesed? Kui näiteks antud loo põhjal tekib mõnel nii-öelda “mitte tudengil” huvi antud ameti vastu, kas saate ka neid Ameerikasse tööle läkitada?

“Southwesterni programmis saavad osaleda põhimõtteliselt kõik, kes intervjuud edukalt läbivad. Seal vanuselisi ega muid piiranguid ei ole. Piirangud meie jaoks seavad USA-s töötamisel vajalike tööloa ja viisa saamise nõuded. Samuti on tudengitel üldjuhul suved vabad, kui vanematel kooli lõpetanud inimestel on üldjuhul juba “päristöö” olemas ja kohustused Eestis, mille eest ei anna 3,5 kuuks ära põgeneda.”

Oletame, et mõni raamatupidaja, kes hetkel tööd otsib, oleks ka huvitatud – kuidas ja kas saaks ta teie kaudu Ameerikasse tööle? Mis on vajalik tööloaks?

“Kui keegi on asjast huvitatud, siis võib minuga isiklikult ühendust võtta ja ma saan pikemalt rääkida tuginedes just selle inimese spetsiifilisele olukorrale. Ja edasisel huvil kutsuda inimese ühele infotundidest, mis meil iga nädal Tartus ja Tallinnas on.”

Kas naisterahvale on see töö raskem? Kui palju raamatuid tuleb korraga kaasas kanda?

“Ei oska öelda, kas töö on naisterahvale raskem – seda peaks ilmselt naisterahva käest küsima. Korraga ei pea ühtegi raamatut kaasas kandma, kui ei taha. Iga tudeng juhib suvel oma äri ja otsustab ise, kuidas ta oma äri juhtida tahab. Ja raamatuid on võimalik müüa ka ilma näidisteta. Soovitatav on siiski kaasas kanda vähemalt näidisraamatut põhitoote sarjast ning ühte-kahte lasteraamatu näidist.”

Küsimustele vastavad Scania Eesti AS-i raamatupidaja Kaile Kruuse ja TÜ Kliinikumi raamatupidaja Jane Lepik:

Kas olete kunagi mõelnud Ameerikasse tööle minemisest? Kui, siis kuna ja millest unistasite?

Kaile: „Ameerika on arvatavasti paljude unistuste maa, aga mina ei ole kunagi tundnud soovi sinna tööle minna.”

Jane: „Kas just Ameerikasse tööle minemisest? Sinna läheks niisama reisile. Välismaal töötamisest olen mõelnud, aga ei midagi konkreetset, et mida just tahaks teha.”

Mida arvaksite sellest, kui teil oleks võimalus töötada Ameerikas üks suvi ja müüa seal kohalikele elanikele raamatuid? Kas läheksite?

Kaile: „Kõigepealt tutvuksin põhjalikult sinna sõidu, seal elamise ja töötamisega seotud tingimustega, mis peavad praegustest paremad olema, et see sõit üldse ette võtta. Kui need tingimused on vastuvõetavad, siis ma arvatavasti läheksin. See oleks suur vaheldus ja põnev kindlasti, näha ja kogeda sealset elu.”

Jane: “Ma ei oska nüüd kindlalt öelda. Raamatute müük pole ilmselt eriti tulus tegevus? Ma ei ole ka eriti hea “pähemäärija”, aga mingitel tingimustel isegi prooviksin. Sealt saaks nimelt sellise hea keeletunni, mis kindlasti kasuks tuleb, võibolla ka mõne põneva tuttava. Loeb kindlasti seegi, kui palju selle eest raha saaks, sest hetkel on igasuguseid väljaminekuid päris palju ja mingite pennide eest ma seda kohe kindlasti ei teeks.”

Kas raamatumüügitöö oleks teie arvates kergete või raskemate killast?

Kaile: „Oleneb müügitöö formaadist. Telefoni teel suvalistele inimestele pakkuda on arvatavasti väga raske, isegi masendav, seda tööd ei tahaks küll kunagi teha. Kuskil teada-tuntud poekeses raamatuhuvilistele vahetult müüa on aga kindlasti üsna lihtne. Raamatute vastu huvi tundmine sõltub ühiskonna üldisest ja inimese enda elatustasemest, kui esmavajadused rahuldatud, siis huvitutakse ka meelelahutusest rohkem. Seega – arvatavasti lihtsam on raamatuid müüa heaoluühiskonnas, raskem arengumaades.”

Jane: „Raske raudselt, ma pole ju mingi kuldne \’\’ära rääkija\’\’, nii et mulle isiklikult kindlasti raske. Samas kui on enda jaoks ka huvitav raamat ja oskad sellest põnevalt rääkida, siis on jälle lihtsam.”

top