Artikkel “Ülane kasvatas suvel Ameerikas iseloomu” ilmus 2003. aasta 8. novembril Ida-Virumaa maakonnalehes Põhjarannik

Ülane kasvatas suvel Ameerikas iseloomu

Järve gümnaasiumi vilistlane Ülane Vilumets ei puhanud sel suvel väsitavatest ülikooliõpingutest maal vanaema juures, vaid töötas Ameerikas. Ta leidis rakendust programmis, mis aastast 1868 tegeleb noorte iseloomu arendamisega eneseületamist nõudva töö kaudu.

Äratuskell heliseb kell 6. Ülane kargab voodist, hüüab: “It’s gonna be a great day!” (saab olema üks igavesti äge päev – umbmäärane tõlge, T. K.) ja sööstab jääkülma duši alla.

Nelikümmend minutit pärast äratust istutakse juba kuskil sööklas, kus ameerika hommikueine (muna peekoniga, näiteks) kõrvale võetakse ette eelseisva päeva tööplaan, tutvutakse märkmete põhjal järgmise “lahingupaigaga” ja loetakse positiivseid tekste, mis aitavad hommikust alates uskuda, et oled parim. Kell 7.59 koputab Ülane juba esimesele uksele ja nii algab 13,5 tunni pikkune tööpäev.

Koerad ei seksinud kotiga

Ülane ütleb, et järgmise 13,5 tunni jooksul võib ta mitu korda pikalt saadetud saada, mitte ühtegi raamatutellimust müüa, istuda katkise rehviga auto kõrval 40kraadises palavuses ja oodata seal kahte koera, kellest üks on vahekorras sinu säärega, teine aga raamatunäidiste kotiga.

“Tänu taevale ühtegi SELLIST, päris musta päeva minul ei olnud,” parandab Ülane. “See värvikas näide on pärit ühe turundusguru loengult ja valmistab tulevasi müügimehi ette igaks võimalikuks juhtumiks, millega saatus neid kokku võib viia.”

Ülane annab kuulata portsu CDsid, kus mitmed äratusjutlustajaga sarnanevad onud teevad kuulajale selgeks, kuidas eskimotele on võimalik lund müüa.

“Ei ole nii, ei ole nii!” kiljub Ülane, kui näeb eelmist lõiku ja aimab sealt süüdistust enese aadressil. “Sa ei saa olla edukas vahendaja, kui kahtled selle väärtuses, mida vahendad. Nii et tõmba see lume ja eskimote jutt kohe maha.”

Jah. Tegelikult käis Ülane ukselt uksele ja pakkus igati väärt kraami – võimalust tellida hariduslikku kirjandust.

Memme musi

Ei ole naljaasi, kui sinu alles hiljuti valimisõiguse saanud tütar lendab kusagile suure lombi taha ja peab seal täiesti iseseisvalt kõigi raskustega hakkama saama. Sellega arvestasid ka inimesed, kes Ülase värbasid, ning valmistasid Ülase vanemaidki ette igaks võimalikuks ja võimatuks olukorraks.

“Näiteks kui Ülane helistab, nutab ja ütleb, et tahab kohe koju, mida mina pean siis tegema ja ütlema,” räägib sellest ettevalmistusest Ülase ema Ulvi. “Meil oli siin ikka täielik Ülase toetusgrupp.”

Tundub, et toetusgrupp ja muidugi Ülane ise said oma ülesandega hästi hakkama, sest järgmisel suvel on Ülane taas Ameerikas. Ja mitte tema üksi, vaid ka need julged, keda tal on õnnestunud sama töö peale värvata.

“Tegelikult oli muidugi raske ja ma saan aru nendest, kes alla andsid,” ütleb Ülane, “aga kui ma oleks Ameerikas liiga palju keskendunud sellele, kui raske mul ikka on, oleks ma kindlasti läbi kukkunud. Enesehaletsus ei aita ning ega ilma vere ja higi maitseta saapapuhastajast miljonäriks saa.”

Veel teab Ülane, et järgmisi mägesid oma elus on tal pärast Ameerikas saadud kogemust palju lihtsam ületada.

TEET KORSTEN
Laupäev, 8.11.2003

top